Rõõm nakkab

Mul on üks väliseestlasest tuttav, kelle siiruse ja spontaansuse aste on seal kuskil rõõmsa kolmeaastase ja elevil kokkerspanjeli vahepeal. Ja mul on eredalt meeles üks episood, kui sattusime paar aastat tagasi seltskonnaga Käsmu Viru Folgile. See oli vist Curly Stringsi üsna hilisõhtune kontsert metsalaval, kust tulles üritasid kõik kottpimedal metsateel püsti jääda, aga see noormees, mõnevõrra joonud ka, kilkas igal sammul ekstaatiliselt: "Me oleme Eestis! Me oleme metsas! See on nii äge!!!"

Püsti jäämise tegi see teiste jaoks mõnevõrra raskemaks, sest tema siirad emotsioonipursked olid lihtsalt nii naljakad, et me naersime ohjeldamatult. Rõõm nakkab. :)

See kõik tuli mulle meelde, kui ma tulin paar päeva tagasi Võrus poest, vaatasin kollaseid lehti, rohelist muru, taamal sinetavat järve ja tekkis tahtmine samamoodi hõisata, et ma olen paradiisis! Kuna minus on ikka rohkem eestlast kui ma kunagi arvasin, siis mängis see tekst vaikselt mu peas ja pani mind lihtsalt naeratama. Ja rõõm nakkas jälle - jalutasin mööda lummavalt lõhnavatest lookas õunapuudest, kus üks naine vilju noppis, ta vaatas mind ja naeratas mulle vastu.

Ta ei olnud nii vana, aga miski tema olekus meenutas mu Muhu vanavanaema ja ma tundsin end selle peale äkki nii hoituna, et mul tulid korraks peaaegu pisarad silma. Mulle meenus see kunagi kuskilt loetud ilus müstiline mõte, et aega ei ole olemas ja tegelikult toimub kõik erinevates dimensioonides samaaegselt - see mõte ajas mul natuke juhtme kokku, aga samavõrd inspireeris mind. Ja pärast seda ma olen vahel mõelnud - näiteks siis, kui nägin mõne aasta eest möödasõitvas bussis oma lahkunud vanatädi paarikümne aasta taguse versiooniga äravahetamiseni sarnast naist -, et äkki see ongi nii. Äkki me kõik oleme korraga siin. Meie kõikide erinevas vanuses ja erinevates ajastutes elavad versioonid. Ja äkki need, keda me armastame, on sõltumata ajast, ruumist ja vahemaadest tegelikult alati meiega.