Ootused elule

"Allan Karlssonil polnud elule erilisi nõudmisi. Ta tahtis voodit, korralikult süüa, mingit tegevust ja aeg-ajalt ka lonksu viina. Kui see oli olemas, siis võis muu ära kannatada."

Jonas Jonassoni superhea raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" peategelane on üks mu lemmikuid. Tema äärmiselt lihtne elufilosoofia ("On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.") ning rahulik, muretu ja süüdimatu kulgemine läbi 20. sajandi on väga inspireeriv.

Hea meelde tuletada, kui enda ootused elule mõnikord liiga kõrgeks hüppavad, nagu näiteks sel nädalal. :) Mõtlesin algul reedest pühapäevani Tallinnas olla, aga kui avastasin, et see mõte tekitas rohkem stressi kui rõõmu, lükkasin kõik kohtumised edasi ja jäin Võrru. Kus on jätkuvalt mõnus, aga laupäeva õhtuks hakkas ikkagi natuke kahju, et ühtegi Halloweeni-pidu lähikonnas ei toimu. Lappasin siis Elu24 2014. ja 2015. aasta Halloweeni-pidude galeriisid ja nostalgitsesin - pilt on 2014. sügisest ajakirja Hello! avapeolt Club Privés, Manna La Roosas oli tookord ka väga äge afterparty.

Ja pärast läksin kohalikku pubisse ühele kokteilile, mis oli muidugi ka tore, sest noh... räägi inimestega ja kuuled jälle uskumatuid lugusid, tasub ikka välja minna. :)

Räägi, mis Sa teed

Järgmine küsimus, millele ma olen esimestel Võru nädalatel saanud palju vastata, on, et mida ma Võrus teen.

Lühike vastus on, et üsna täpselt samu asju, mida Tallinnas. Magan, söön, loen, kirjutan, jalutan, tantsin, käin kohvikutes, peol jne. Korra olen Kubija spaasse ujuma jõudnud, kinno veel isegi kordagi mitte.

Väikseid sisulisi erinevusi on sedavõrd, et ma kokkan vist natuke rohkem, sest neid mugavaid söögi kojutellimise võimalusi, mida Tallinnas pakutakse (Wolt jt), siin ei ole, selle eest jätkub aga kvaliteetset, kohalikku ja mahedat toorainet. Samas on ka häid söögikohti ja mitu alles ootavad proovimist. Ja see erinevus on ka, et kui ma Tallinnas tahtsin randa jalutama minna, siis pidin selleks mõtlema, kuhu randa ja läbi asfaldidžungli sinna sõitma. Siin on palju lihtsam, kaks sammu ja kohal. :)

Sellele küsimusele, kus mu seltsielu aktiivsem on, ei oskagi ma päris täpselt vastata. Mul oli ka Tallinnas jahedamatel aastaaegadel neid kodukassina käitumise perioode, kus ma põletasin oma õdusas kodus küünlaid, lugesin-kirjutasin diivanil keras ega viitsinud kuskile minna. Ja samuti perioode, kus ma kohtusin iga päev mitme inimesega ning üks pidu ajas teist taga. Siin on samamoodi. :)

Aga selle "räägi, mis Sa teed" teemaga on otsapidi seotud teine küsimus, mida mult vahel küsitakse - et kas ma töölkäimise järele ei igatse. Ma olen end enamasti tagasi hoidnud ega pole hakanud kommenteerima tööl käimise ja töö tegemise olulist vahet. Sest jah, ma ei käi iga päev kuskil istumas, aga ma töötan ikkagi iga päev (ehkki jah, ma tõesti ise ka ei taju seda tööna, sest see on osa mu unelmate elust - tegevus, mida ma armastan, puhas rõõm).

Eriti närvi ajas see igatahes mind sel nädalal, kui ühele ja samale nädalale sattus ühe teise autori raamatu keeletoimetamine ja minu järgmise raamatu trükieelse korrektuuri lugemine ning ma töötasin sellises tempos, et õhtuti suutsin ainult oimetuna diivanil lebada ja silme ees virvendas. Ma arvan, et töö ja puhkuse mõistliku tasakaalu taastamiseks ma püüan nüüd umbes kolm nädalat tõesti ainult puhata. :) All fun & games, letsgo!

Tallinn, Võru ja tunded

Olin pühapäevast teisipäevani Tallinnas, esimest korda pärast Võrru kolimist. Ja muidugi oli tore, kõik need südantsoojendavad külaskäigud ja kohtumised kallite inimestega, samuti pildistamine, mille pärast läksin - ilmaga vedas ja Kadrioru park oli sama kuldne kui Kreutzwaldi oma Tamula järve ääres.

Aga väga huvitav oli ennast jälgida - pühapäeva hommikul Võrus ärgates oli tunne, et üldse ei viitsi ega raatsi hästi kuskile minna. Ja ma väsisin kuidagi nii ära nende paari päevaga seal Tallinnas. Need muidugi olidki üliintensiivsed... Nii et tegelikult tuli juba esmaspäeva õhtuks koduigatsus ja see tekitas rohkesti sisemisi ohoo-elamusi - et kodu on Võrus ja ma igatsen sinna! Ja teisipäeva õhtul tagasi jõuda oli jumalik! Nii et terve kolmapäeva ja neljapäeva ma kulgesin ja naudisklesin eriti väljapeetud tempos, kolmapäevane imeilus päikeseline päev soodustas seda ka ja tekitas jälle tunde, et suvi kestab ikka veel. :)

Rõõm nakkab

Mul on üks väliseestlasest tuttav, kelle siiruse ja spontaansuse aste on seal kuskil rõõmsa kolmeaastase ja elevil kokkerspanjeli vahepeal. Ja mul on eredalt meeles üks episood, kui sattusime paar aastat tagasi seltskonnaga Käsmu Viru Folgile. See oli vist Curly Stringsi üsna hilisõhtune kontsert metsalaval, kust tulles üritasid kõik kottpimedal metsateel püsti jääda, aga see noormees, mõnevõrra joonud ka, kilkas igal sammul ekstaatiliselt: "Me oleme Eestis! Me oleme metsas! See on nii äge!!!"

Püsti jäämise tegi see teiste jaoks mõnevõrra raskemaks, sest tema siirad emotsioonipursked olid lihtsalt nii naljakad, et me naersime ohjeldamatult. Rõõm nakkab. :)

See kõik tuli mulle meelde, kui ma tulin paar päeva tagasi Võrus poest, vaatasin kollaseid lehti, rohelist muru, taamal sinetavat järve ja tekkis tahtmine samamoodi hõisata, et ma olen paradiisis! Kuna minus on ikka rohkem eestlast kui ma kunagi arvasin, siis mängis see tekst vaikselt mu peas ja pani mind lihtsalt naeratama. Ja rõõm nakkas jälle - jalutasin mööda lummavalt lõhnavatest lookas õunapuudest, kus üks naine vilju noppis, ta vaatas mind ja naeratas mulle vastu.

Ta ei olnud nii vana, aga miski tema olekus meenutas mu Muhu vanavanaema ja ma tundsin end selle peale äkki nii hoituna, et mul tulid korraks peaaegu pisarad silma. Mulle meenus see kunagi kuskilt loetud ilus müstiline mõte, et aega ei ole olemas ja tegelikult toimub kõik erinevates dimensioonides samaaegselt - see mõte ajas mul natuke juhtme kokku, aga samavõrd inspireeris mind. Ja pärast seda ma olen vahel mõelnud - näiteks siis, kui nägin mõne aasta eest möödasõitvas bussis oma lahkunud vanatädi paarikümne aasta taguse versiooniga äravahetamiseni sarnast naist -, et äkki see ongi nii. Äkki me kõik oleme korraga siin. Meie kõikide erinevas vanuses ja erinevates ajastutes elavad versioonid. Ja äkki need, keda me armastame, on sõltumata ajast, ruumist ja vahemaadest tegelikult alati meiega.