Ma kolisin Võrru!

Tegelikult võiks selle postituse pealkiri olla ka "miks ma kolisin Võrru", sest ma olen sellele küsimusele pidanud viimasel ajal nii palju vastama, et lihtsam on midagi seletuskirja ja pressiteate vahepealset siia kirjutada. :)

Lühidalt: ma kolisin Võrru, sest mulle meeldib siin. Ja minu meelest sellest tegelikult täiesti piisab.

Pikemalt... Ma olen suurema osa oma elust Tallinnas elanud ja mingi hetk tuli tunne, et see kõik seal on juba nii palju kordi olnud, tahaks vaheldust. Kordustel on muidugi ka oma võlu ja seal on palju armsaid inimesi, nii et ma käin pealinnas ikka, ilmselt lausa mitu korda kuus. Aga mul tuli ka tunne, et ma võiksin kuidagi paremini kasutada kogu seda vabadust kellast kellani töölkäimisest, mida ma olen juba natuke üle aasta aja nautinud. Talveks Aasiasse või kuskile mujale kenasse sooja kohta lennata oli teine variant, aga see sobiks siis, kui ma saaksin oma kallid lähedased sinna kaasa võtta. 

Veel. Ma arvan, et mu elu esimene Võru-külastus jäi kuskile ülikooliaja algusse ehk siis sellesse sajandisse. Sellest peale on neid olnud järjest rohkem ja mulle on järjest rohkem siin meeldima hakanud. Oma roll selles on ka tervel hulgal võluvatel inimestel, keda kõiki ma siiski siinkohal nimeliselt ära tooma ei hakka. :)

Mulle on üldse alati meeldinud Eesti väikelinnad ja ma olen tegelikult juba kuskil alates keskkooli lõpust fantaseerinud mõnes neist pikemalt peatumisest. See süvenes mõni aasta tagasi, kui ma hakkasin märkama, et (liiga) paljudes Tallinna piirkondades on tegelikult ainult autoga mõnus liikuda (ja sedagi väljaspool tipptunde), samas kui väiksemate linnade kitsamatel tänavatel on hea jalutada - õhk on värskem, majad väiksemad, kiirustamist vähem, rohelust rohkem. Elukvaliteet parem.

Ja siis oli veel üks hetk, mis mõjutas. See oli jaanilaupäeva õhtul, järv oli peegelsile, päike loojus, taevas oli helesinine ja õhk vaikne. Mulle meenus äkki Kim Ki-Duki film "Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad" ja see tunne, mida see minus tekitas. Ja see mõjus nii, et ma ütlesin emotsiooni ajel, et ma tahaksin ka elada nii nagu see zen-munk seal filmis - lihtsalt olla ja vaadata järve. Ja muidugi meeldib mulle tegelikult ikka omajagu elusam elu, kohvikud ja peod ja palju muud, aga selles tundes ja hetkes oli midagi erilist. Ilmselt peegeldas see paljuski Tallinna kesklinnas elades suureks kasvanud igatsust looduse ja loodusläheduse järele, aga... midagi oli seal veel.

Ja siis see põhjus, et Võru tekitab minus sarnast tunnet, nagu lapsepõlvesuvede kõige õnnelikumad hetked (ehkki suurem osa neist möödus hoopis vanaema juures Viimsis). Ja teate ju küll neid toredaid lööklauseid, mis ütlevad, et "Don't grow up, it's a trap!" ja et oma sisemise lapse vastu tuleb hea olla. :)

Ja siis see ka, et ma tunnen end kuidagi eriti hästi veekogude ääres. Kui ma oleksin Tallinna jäänud, siis ma oleksin ilmselt kesklinnast Meriväljale kolinud, aga selle idee peale rääkis hulk inimesi lugusid tuulest ja rõskusest. Need ei kõigutanud eriti mu eelistusi, aga järve ääres on tõesti tuult vähem, nii et ka see rääkis Võru kasuks.

Nimega seotud naljaka kokkusattumuse avastasin ka, kui olin juba otsustanud kolida ja korteri leidnud: Eestis on Katariina kirik Tallinnas (kus ma olen sündinud), Muhus (kus ma veetsin ka suure osa oma lapsepõlvesuvedest) ja Võrus (kuhu ma kolisin nüüd). Selgus, et Pärnus on samuti Katariina kirik, aga ma vaatasingi vahepeal huvi pärast Pärnu üürikortereid ka. Võrus on lisaks ka Katariina allee ja jumalik Katariina kohvik.

Reaktsioonid mu otsuse peale on siiani valdavalt olnud "MIKS???" ja "Sa oled täitsa hull!" - julgemad ja otsekohesemad on selle välja öelnud, mõnel on lihtsalt pilgus peegeldunud. Aga mul on väga lõbus, sest ma tean, et see on see kogemus, mida ma praegu tahan. Osana mu lihtsa ja rõõmuküllase elu ning südame järgi elamise projektist. Ja kui ma mingi hetk midagi muud tahan, siis see on ka okei.