Mulle jäi hiljuti ette Robert Waldingeri kõne pikimast ehk siis lausa 75 aasta pikkusest uuringust sel teemal, mis teeb inimesed õnnelikuks ja elu heaks. Väga inspireeriv, ehkki kordab muidugi seda, millest enamik terve mõistusega inimesi loomulikust intelligentsist ka aru saab: olulised pole raha, kuulsus ega raske töö, vaid head suhted.
(See sulli- ja feimivaimustus on muidugi ka arusaadav, sest neidki igatsetakse sageli ju peamiselt seetõttu, et kujutletakse, et see toob rohkem häid suhteid, armastust, sõpru ja peret... iseasi, kas see alati lõpuks just nii välja kukub.)
Igatahes: head suhted teevad meid õnnelikumaks ja tervemaks. Inimesed, kes on rohkem seotud pere, sõprade ja kogukonnaga, on õnnelikumad, tervemad ja elavad kauem. Sealjuures pole oluline suhete hulk, vaid lähisuhete kvaliteet - head ja soojad suhted kaitsevad nii keha kui ka aju. Mehed, kes olid kõige rohkem rahul oma suhetega 50aastastena, olid kõige tervemad 80aastastena. Kõige õnnelikumates suhetes 80ndates mehed ja naised ütlesid, et isegi kui nende tervis tegi muret, olid nad ikka sama õnnelikud kui parematel päevadel. Kusjuures natuke nääklemist ei teinud midagi, oluline oli tunne, et teineteise peale saab loota.
See lõik meeldis mulle ka, eriti esimene lause ja just ingliskeelsena: "The people in our 75-year study who were the happiest in retirement were the people who had actively worked to replace workmates with new playmates. Just like the millennials in that recent survey, many of our men when they were starting out as young adults really believed that fame and wealth and high achievement were what they needed to go after to have a good life. But over and over, over these 75 years, our study has shown that the people who fared the best were the people who leaned in to relationships, with family, with friends, with community."
Heade suhete valem on sealjuures päris lihtne: see võib tähendada lihtsalt helendavate ekraanide kaudu suhtlemise asendamist ühiste ettevõtmistega, jalutuskäigu, kokkusaamisega. Ja mida rohkem armastada, seda parem muidugi ka. :)
23.2.16
16.2.16
Jasmiinilõhnalised ööd
Õues valitsev hallus, niiskus ja jahedus soosivad lugemist ja pikutamist, nii et olengi rohkesti laiselnud, igasugused head asjad kaisus. :)
Sagan ja Houellebecq olid huvitavad ja Hemingway viimane teos, "Eedeni aed" meeldis mulle vähemalt sama palju - kui mitte rohkemgi - kui tema esimene, suurepärane "Ja päike tõuseb" (muide - valdavalt kuidagi väga Prantsusmaa-keskne repertuaar on olnud, enamiku raamatute tegevuskohaks Pariis ja Lõuna-Prantsusmaa või mõlemad).
Sagan ja Houellebecq olid huvitavad ja Hemingway viimane teos, "Eedeni aed" meeldis mulle vähemalt sama palju - kui mitte rohkemgi - kui tema esimene, suurepärane "Ja päike tõuseb" (muide - valdavalt kuidagi väga Prantsusmaa-keskne repertuaar on olnud, enamiku raamatute tegevuskohaks Pariis ja Lõuna-Prantsusmaa või mõlemad).
Aga üleeile öösel lõpetasin Varraku ajaviiteromaani sarjas ilmunud "Jasmiinilõhnalised ööd" Julia Gregsonilt, jäi juhuslikult ette ja... see oli lihtsalt lummav. Põhjuseid, miks see mulle nii väga meeldis, ei ole muidugi raske leida - naispeategelaseks suure sisemise põlemisega särav loominguline brünett (laulja), meespeategelaseks (hävitus)lendur, ilus armastuslugu, taustaks jasmiinilõhn ja elavad kirjeldused, mille peale hakkas kohe film peas jooksma.
Allpool olevad tsitaadid, mis mind eriti puudutasid, on peategelaste Saba ja Domi vestlustest, kus nad räägivad tundest, mida laulmine ja lendamine nendes tekitavad; Domi emast, kes loobus muusikast; Saba lauluõpetajast, kes jätkas raskuste kiuste.
""Alguses on paanika, eriti täna õhtul. Me tulime nii hilja ja see oli meie esimene korralik kontsert, ning kõik need mehed ootasid, ja siis pidi üks sitikas äärepealt mulle suhu lendama, ja siis kõlas muusika äkki nii imelikult, klaver oli veidi häälest ära, aga siis... ma ei tea. Ühel hetkel, kui laulsin "All The Things You Are"... nojah, raske kirjeldada, kui hea tunne see on, nagu voogaks laine sinust läbi."
Saba oli loobunud katsest kirjeldada laulmist kui rasket tööd: tegelikult oli asi nii, et ta nautis esinemise igat hetke, tunnet, et ta aitab sõja võitmisele kaasa ja et tal lubatakse teha tööna seda, mida ta on nii kaua harjutanud, et ta võib elada kaugel kodumaast, teha hästi seda, mida talle meeldis üle kõige teha - see oli nii hea tunne."
""Sel hetkel tunned end täiuslikuna, nagu ei puuduks midagi. Kas see kõlab sinu meelest pööraselt?"
"Ei." Noormees võttis lonksu veini. "See on lendamise tunne.""
""Tundub peaaegu, nagu voolaks igaühe elus jõgi, ütleme - nagu Niilus." Noormehe silmad kiiskasid, kui ta seda teemat arendas. "Jõgi, mis annab sulle sinu erilise elu. Sa ehitad sellele tammi ja hukutad enda.""
""Olgu siis," ütles ta. "Ainult üks: lendamine. Tead küll, mida sa ennist rääkisid, et tunned end kõige rohkem iseendana siis, kui laulad. Nii tunnen mina end lennates. Vabana.""
""Kumbki pole jalgadega maa peal."
"Gravitatsiooni eirajad," sõnas Dom. "Noh, see on alati riskantne. Jumal küll!""
""Ta on ka sufismi pooldaja; seda kõike selgitas ta mulle kõigepealt, ta ütles, et on väga tähtis, et ma sellest aru saaksin, sest igaühel on oma laul: see on nagu Jumala sõnum, mis on mõeldud otse sulle, ja osa laulja tööst on oma laulu leidmine.""
Allpool olevad tsitaadid, mis mind eriti puudutasid, on peategelaste Saba ja Domi vestlustest, kus nad räägivad tundest, mida laulmine ja lendamine nendes tekitavad; Domi emast, kes loobus muusikast; Saba lauluõpetajast, kes jätkas raskuste kiuste.
""Alguses on paanika, eriti täna õhtul. Me tulime nii hilja ja see oli meie esimene korralik kontsert, ning kõik need mehed ootasid, ja siis pidi üks sitikas äärepealt mulle suhu lendama, ja siis kõlas muusika äkki nii imelikult, klaver oli veidi häälest ära, aga siis... ma ei tea. Ühel hetkel, kui laulsin "All The Things You Are"... nojah, raske kirjeldada, kui hea tunne see on, nagu voogaks laine sinust läbi."
Saba oli loobunud katsest kirjeldada laulmist kui rasket tööd: tegelikult oli asi nii, et ta nautis esinemise igat hetke, tunnet, et ta aitab sõja võitmisele kaasa ja et tal lubatakse teha tööna seda, mida ta on nii kaua harjutanud, et ta võib elada kaugel kodumaast, teha hästi seda, mida talle meeldis üle kõige teha - see oli nii hea tunne."
""Sel hetkel tunned end täiuslikuna, nagu ei puuduks midagi. Kas see kõlab sinu meelest pööraselt?"
"Ei." Noormees võttis lonksu veini. "See on lendamise tunne.""
""Tundub peaaegu, nagu voolaks igaühe elus jõgi, ütleme - nagu Niilus." Noormehe silmad kiiskasid, kui ta seda teemat arendas. "Jõgi, mis annab sulle sinu erilise elu. Sa ehitad sellele tammi ja hukutad enda.""
""Olgu siis," ütles ta. "Ainult üks: lendamine. Tead küll, mida sa ennist rääkisid, et tunned end kõige rohkem iseendana siis, kui laulad. Nii tunnen mina end lennates. Vabana.""
""Kumbki pole jalgadega maa peal."
"Gravitatsiooni eirajad," sõnas Dom. "Noh, see on alati riskantne. Jumal küll!""
""Ta on ka sufismi pooldaja; seda kõike selgitas ta mulle kõigepealt, ta ütles, et on väga tähtis, et ma sellest aru saaksin, sest igaühel on oma laul: see on nagu Jumala sõnum, mis on mõeldud otse sulle, ja osa laulja tööst on oma laulu leidmine.""
10.2.16
Muusad, ihad ja ideed
Mõned päris toredad mõtted inspiratsiooni, ihade ja ideede teemal.
"Kunstnikud proovivad olla iga hinna eest heades suhetes oma muusaga ehk inspiratsiooniga, kelle eluruumid on alateadvuse müstilistes pimesoppides. Kuid muusad pole kuigi usaldusväärsed ja on üpris pirtsakad ja ülitundlikud. Neid kujutatakse tihti loominguliste meeste poolt kaunite, kuid uhkete ja tujukate naistena. Siiski on sõprus nendega kullaprooviga ja kui toimub lahkuminek, siis on see tihti saatuslike tagajärgedega."
"On uuritud iha ja ideede tekkimismehhanismi ja paljuski on see sarnane, sest mõlemad kolivad teadvusesse alateadvuse hämaralalt. Ihade puhul arvame, et nii väljendavad end meie tegelikud soovid ja vajadused, kuid selgub, et ajalooliselt on aastatuhandeid inimpsüühikat toimetama pannud seks, hea toit, võim ja naudingud."
"Ideed, välktaipamised peidavad end samuti alateadvuses, kuid nende teadvusesse meelitamine on igaühe unistus. Ihad orjastavad meid ja tekitavad rahulolematust, ideed aga vastupidi – ulatavad abikäe ja tekitavad sügavat õndsusetunnet. Kodu on neil sama – ilmumistulemused erinevad." (Kristiina Garancis "Ahhaa-elamuse maagia")
"Kunstnikud proovivad olla iga hinna eest heades suhetes oma muusaga ehk inspiratsiooniga, kelle eluruumid on alateadvuse müstilistes pimesoppides. Kuid muusad pole kuigi usaldusväärsed ja on üpris pirtsakad ja ülitundlikud. Neid kujutatakse tihti loominguliste meeste poolt kaunite, kuid uhkete ja tujukate naistena. Siiski on sõprus nendega kullaprooviga ja kui toimub lahkuminek, siis on see tihti saatuslike tagajärgedega."
"On uuritud iha ja ideede tekkimismehhanismi ja paljuski on see sarnane, sest mõlemad kolivad teadvusesse alateadvuse hämaralalt. Ihade puhul arvame, et nii väljendavad end meie tegelikud soovid ja vajadused, kuid selgub, et ajalooliselt on aastatuhandeid inimpsüühikat toimetama pannud seks, hea toit, võim ja naudingud."
"Ideed, välktaipamised peidavad end samuti alateadvuses, kuid nende teadvusesse meelitamine on igaühe unistus. Ihad orjastavad meid ja tekitavad rahulolematust, ideed aga vastupidi – ulatavad abikäe ja tekitavad sügavat õndsusetunnet. Kodu on neil sama – ilmumistulemused erinevad." (Kristiina Garancis "Ahhaa-elamuse maagia")