 |
| 101 roosi |
Üks suvine neljapäev. Lähed hommikul tööle. Lähed ennelõunal kinno pressilinastusele. Film on okei, aga ei midagi erilist. Lähed pärast seda üksi kiiret lõunat sööma kino kõrvale restorani. Toit on keskpärane. Suht nõme neljapäev, mõtled. Jalutad toimetusse tagasi.
Su laua kõrval on roosikimp. Suur. Tohutu.
Need kaks inimest su armsast tiimist, kes parasjagu puhkusel ega teises linnas pole, istuvad oma laudade taga ja on vaikselt elevil, saad sa mingi hetk aru, kui oled esimesest jahmatusest üle saanud ja rooside juures oleva kaardi läbi lugenud. Saatja nime pole, aga kaardil oleva tsitaadi järgi ei ole raske ära arvata.
Kolleegid uurivad ääri-veeri, kes need roosid saatis. Hämad midagi, püüdes samas aus olla.
Sinust natuke vanem südamest tark naiskolleeg vaatleb sind natuke aega ja nendib siis: "Sa ei paista just väga rõõmus olevat nende rooside üle."
Mõtled, et mis siin ikka tseremoonitseda, ja ütled, et nojah, vale mees.
Samas toas töötavad kolleegid on ikka kuidagi elevil, aga rahulikumalt.
Kõrvaltubades töötavad kolleegid jäävad uksest möödudes seisma ja ahhetavad ja teevad roosikimbust pilti ja uurivad, kas saatja on Eesti mees. Jah. Nad miskipärast ei taha uskuda.
Saadad mainitud mehele tänusõnumi, ilus žest ju ikkagi, ja lähed temaga õhtust sööma, ehkki enam ei kavatsenud. Kuuled, et roose oli 101 ja et see tähendab miski teooria järgi, et you are my only love.
Pildike nr 2
Järgmine hommik. Ärkad uksekella peale ja lähed poolpaljalt avama. Saabub üks teine mees. Kimbu roosade lillhernestega.
Tunned end kõige õnnelikuma naisena maailmas.
Järelmõjud
Enamik naisi ütles "Nii äge! Nii armas!" ja mitu sõbermeest "Tänks, Triin!" (sest nende naised, kes on ka mu sõbrad, vaatasid kodus sotsiaalmeediast pilte ja siis oma mehele otsa ja küsisid, kus on nende roosid). :)
Ema küsis, kas siin on midagi pistmist riigikogulastega - et 101 roosi. :)
Ja ka veel mitu kuud hiljem uuritakse mult ja ka mu sõpradelt, kes ikkagi need roosid saatis.
Ei olnud keegi päriselt lähedaste seast. Lihtsalt üks tore inimene, aga... the heart wants what it wants.
Aga muidugi ma olen mainitud mehele sellegipoolest väga tänulik, sest see oli tõesti ilus žest. Ja ma loodan, et ta on õnnelik.
Need kaks inimest su armsast tiimist, kes parasjagu puhkusel ega teises linnas pole, istuvad oma laudade taga ja on vaikselt elevil, saad sa mingi hetk aru, kui oled esimesest jahmatusest üle saanud ja rooside juures oleva kaardi läbi lugenud. Saatja nime pole, aga kaardil oleva tsitaadi järgi ei ole raske ära arvata.
Kolleegid uurivad ääri-veeri, kes need roosid saatis. Hämad midagi, püüdes samas aus olla.
Sinust natuke vanem südamest tark naiskolleeg vaatleb sind natuke aega ja nendib siis: "Sa ei paista just väga rõõmus olevat nende rooside üle."
Mõtled, et mis siin ikka tseremoonitseda, ja ütled, et nojah, vale mees.
Samas toas töötavad kolleegid on ikka kuidagi elevil, aga rahulikumalt.
Kõrvaltubades töötavad kolleegid jäävad uksest möödudes seisma ja ahhetavad ja teevad roosikimbust pilti ja uurivad, kas saatja on Eesti mees. Jah. Nad miskipärast ei taha uskuda.
Saadad mainitud mehele tänusõnumi, ilus žest ju ikkagi, ja lähed temaga õhtust sööma, ehkki enam ei kavatsenud. Kuuled, et roose oli 101 ja et see tähendab miski teooria järgi, et you are my only love.
Pildike nr 2
Järgmine hommik. Ärkad uksekella peale ja lähed poolpaljalt avama. Saabub üks teine mees. Kimbu roosade lillhernestega.
Tunned end kõige õnnelikuma naisena maailmas.
Järelmõjud
Enamik naisi ütles "Nii äge! Nii armas!" ja mitu sõbermeest "Tänks, Triin!" (sest nende naised, kes on ka mu sõbrad, vaatasid kodus sotsiaalmeediast pilte ja siis oma mehele otsa ja küsisid, kus on nende roosid). :)
Ema küsis, kas siin on midagi pistmist riigikogulastega - et 101 roosi. :)
Ja ka veel mitu kuud hiljem uuritakse mult ja ka mu sõpradelt, kes ikkagi need roosid saatis.
Ei olnud keegi päriselt lähedaste seast. Lihtsalt üks tore inimene, aga... the heart wants what it wants.
Aga muidugi ma olen mainitud mehele sellegipoolest väga tänulik, sest see oli tõesti ilus žest. Ja ma loodan, et ta on õnnelik.
No comments:
Post a Comment