Aga ma vaatan, et mu igasugustes tarbimisharjumustes peegeldub ka see, et ma tahangi järjest vähem talletada ja eelistan järjest rohkem kogeda ja hetkes ja olevikus olla. Vahepeal oli mingi periood, kui pildistasin maha Instagramis ette jäänud eriti puudutanud laused, aga siis loobusin - neil asjadel ongi enamasti tähendus eelkõige sel hetkel ja selles kontekstis.
Sellega seoses oli hiljuti ka lahe lugu, kui vaatasime mitme sõbraga, mis pilt kellelgi hommikul esimesena Instagramis avanes - kõigil läks omamoodi kümnesse igaühe aktuaalseid teemasid arvestades... Sünkroonsus.
Mulle tuli täna meelde küsimus "Mida Sa teeksid, kui Sa teaksid, et kõik õnnestub?" ja ma nüüd mõtlen selle üle.
Ja naljakas, kuidas elu pakkus paar päeva enne jaanipäeva - nagu talvise pööripäeva paikugi - jälle ühe mõtlemapaneva "enne ja pärast" hetke: olin pika perekondliku ajalooga õdusas maakodus õue peal päikese käes siruli ja meenus üks hetk 2013. aasta septembri alguses, kui vedelesin sealsamas, aga olin nii kaotsis omadega. Ühe suure unistusega tundus seis päris lootusetu ja muidu olin ka kurb. Aga selle koha peal hakkas hea.
Ja nüüd lebasin sealsamas ja meenutasin, kuidas kõik läks nii hästi! Palju paremini kui ma oskasin üldse lootagi. Täitsa ilmaasjata stressasin, oleksin võinud lihtsalt end hästi tunda ja õnnelik olla. :)
