Kõik on armastus

Mu kolmas raamat, mille käsikiri hakkab valmis saama ja millega ma olen nüüd mitu kuud tegelenud, on mulle ootamatult palju õpetanud. 

Ma olen mõelnud ja arutlenud oma raamatutegelaste armastamise üle ka varem - juba esimese raamatu puhul sain aru, et ka nn negatiivsed tegelased, kes sinna raamatusse sündisid, on tegelikult mulle armsad ja sümpaatsed ja ma olen neist üsna vaimustuses. 

Ja kui ma oma esimese raamatu peategelase puhul tahtsin, et ta oleks hästi ilus ja tore ja äge ning et tal läheks hullult hästi, siis teises raamatus keerasin meelega kohati vindi üle, lasin oma peategelasel halvasti käituda ja natuke pöörane olla. Kolmanda raamatu naispeategelased on kõik mingitel hetkedel parajad bitchid, aga jällegi, sellest hoolimata meeldivad mulle hullupööra.

Ja see oma väikeses raamatumaailmas jumala mängimine aitab aru saada sellest, mida väidab nii mõnigi religioosne tekst - kuidas jumala armastus on piiritu ning kuidas tema jaoks oleme me oma pattudega kõik nagu pahandust teinud kolmeaastased täiskasvanu jaoks. Võluvad oma süütuses. If you know what I mean. :)