Kevadine umbrohupesto (eriti tervislik)

Mulle saabus koju natuke karulauku, naati ja nõgest ning mis neist ikka muud teha kui üks korralik umbrohupesto. Koguste osas sain inspiratsiooni Briti blogist - aitäh, Britt!

Niisiis, blenderisse lendasid:
(kõik kogused on ligikaudsed)

20 g karulauku
20 g naati
20 g nõgest
1 suur supilusikatäis piiniaseemneid
1 suur supilusikatäis parmesani vms juustu (mina kasutasin Valio Forte juustu tükke)
5 spl oliiviõli

Lasin selle kõik blenderis peeneks ja andsin sellele ühtlasi läbi aegade kõige kiiremini valminud hõrgutise tiitli. :)

Osa läks leiva peale ja ülejäänu õhtul pastasse.

Ja mu (taime)tark ema rääkis siia juurde mitmendat korda seda ka, kuidas kõik need umbrohud on ülikasulikud, sest puhastavad verd ja seedimist ning on vitamiine ja mineraale otsast otsani täis. Ja et üks nurmenukuleht katab 100% päevasest C-vitamiini vajadusest ning võilill puhastab tõhusalt maksa (juhuks kui on veel umbrohuinspiratsiooni vaja).

Rannarestoranid

Sattusin siin vahepeal ühe varakevadise nädala jooksul kolme kõige-kõigemasse rannarestosse: kolmapäeval OKOsse Kaberneemes, kui kolleeg sellest lugu tegi, laupäeval Ruhesse kirjutama ja pühapäeval Noasse.

Ilmselt on Tallinnas ja selle ümber tegelikult neid mereäärseid kohti ikkagi veel, aga kui ma püüdsin meelde tuletada, siis selliseid, kus on tõeliselt hea toit, teenindus ja atmosfäär ning vaba vaade merele, rohkem eriti ei meenunudki.

Samuti imeliste vaadetega kodurestoran MerMer on, aga sinna minek eeldab enamasti pikemat planeerimist nende väiksuse ja populaarsuse tõttu.

Viinistu jääb juba natuke kaugele, Käsmu veel kaugemale. :) Ja Viimsis on Paat, aga seal pole mu meelest aknaid ehitades asukohta üldse maksimaalselt ära kasutatud ja see käis ka kunagi nii alla, et ma pole rohkem julgenud uurima minna. Üsna sama lugu on Lohusalu sadama söögikohaga. Ja Tallinnast lääne pool pole neid merevaatega rannarestosid rohkem vist üldse?

Kleidid!

Aprillis oli nii palju igasuguseid pressiüritusi - rohkem tegelikult toidu- ja joogiteemalisi, aga mitu moeetendust ja ilusündmust ka. Kuskil jooksis mulle ette see mõte, et ideaalne suvegarderoob sisaldabki bikiine päeval rannas naudisklemiseks ja suvekleite õhtusteks pidudeks. Ja mulle nii meeldib see mõte!

Ma olen üldse selliste minimalistlike ja lihtsate lahenduste poolt, pealegi meeldib mulle omada vähe asju (aga selle eest tõeliselt suurepäraseid ja täiuslikke). :)

Muidugi on ka hullult ägedaid lühikesi ja pikki seelikuid ja pükse, aga nende puhul on erinevalt kleitidest alati see küsimus, millega neid kombineerida - variante on külluslikult, aga mulle iseenesest meeldib see, et kleitide puhul seda küsimust ei teki. Elus tuleb niigi palju valikuid ja otsuseid teha. :)

Eraldi põnev teema on see, mismoodi üks või teine rõivaese end tundma paneb. Laupäeva õhtul sõpradega restoranis tuli see jutuks, sest sõbranna, kellel on üks sini-valge "peoseelik", millega läheb alati mölluks, oli sel õhtul selga pannud tumesinise kleidi nimega "peorikkuja", millega ei pidanud mitte kunagi mitte midagi juhtuma. Me soovitasime selle muidugi seljast rebida, aga seda ei juhtunud, vaid ta läkski koju magama, millest oli kõigil kahju.

Aga see pani mind oma riidekapi sisu ka hindava pilguga vaatama ning tõdema, et jaa - seal on nt üks kunagi ammu Uuskasutuskeskusest mõne euroga ostetud seelik, millega on ka olnud eriti palju häid pidusid ja tantsusamme; üks Karen Milleni seelik, milles ma tähistasin oma esimese raamatu ilmumist, nii et tunnen sellega end iga kord kuidagi eriti kirjanikupreilina... ja neid seoseid on veel. Värskemate leidudega (nagu pildil olev kleit) need alles tekivad.

Blogimise ja eetika teema jätkuks

Kuna ma ilmselgelt põhjustasin oma päevakommentaariga "Blogijad ja eetika" teisipäevases (14.03) Postimehes mõõduka tormi veeklaasis ja kirjutamise põhjuste kohta tehti huvitavaid oletusi (missioonitunne on ehk kõige õigem vastus), siis paar täiendavat kommentaari veel.

Miks ma need ühe söögikoha juhi ja teise turundusjuhi lood avalikuks kirjutasin: eelkõige sellepärast, milline mure oli esimesena mainitud söögikoha juhi silmades. Pange end tema rolli: te järgite oma kirge ja olete teinud oma ägeda söögikoha, aga Eestimaa talves ei ole ilmselt tulud sellised, et ühe seltskonna tasuta prassimine oleks köömes. Pigem tuleb oma turundustegevusi ja investeeringuid väga hoolikalt valida, lõpuks on kaalul ellujäämine. Ma olen õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni, mu sõprade seas on hulk turunduse alal tegutsevaid inimesi ja see on minu jaoks huvitav teema.

See inimene rääkis oma murest ja juures sattusid olema inimesed, kes oskasid nõu anda ja soovitasid kasutada tulemuslikumaid ning väiksemate kuludega kanaleid enda tutvustamiseks. Nt Postimeest loeb kokku ligi 400 000 inimest päevas, mitut eetilisema töömetoodikaga blogi kindlasti ka päris suur hulk. Tõeliselt headest söögikohtadest kirjutatakse hästi ka ilma selleta, et kedagi peaks kinni maksma ja teksti pärast ise endale sobivaks kirjutama.  

Ma oletan, et selliseid tublisid ettevõtjaid on veel ja ma tunnen nende vastu sümpaatiat. Eestis on 45 000 ettevõtet, kes pakuvad tööd rohkem kui 400 000 inimesele. Ettevõtjad ja need töötajad koos loovad suurema osa sellest väärtusest, mida pärast siin ümber jagatakse.

Blogijate eetikakoodeks oli lihtsalt üks idee, mis ilmselt mõtteks jääbki. Aga mul on hea meel, et hulk ettevõtjaid ja turundusjuhte oskavad teha pärast seda artiklit teadlikumaid valikuid. Ja ma usun ka seda, et see artikkel võis avada nii mõnegi turundusjuhi ja suhtekorraldaja silmad ning panna märkama kasutamata võimalusi ja teadvustama edukate blogide olemasolu, nii et lõpuks võidavad kõik. Kõik blogijad, kõik ettevõtjad, turundusinimesed ja lugejad.

(Ja mitmes blogis tehtud oletuste ja küsitud küsimuste täpsustuseks: ma olen isiklikku blogi pidanud aastast 2004, aga see oli puhas ajaviite- ja lõõgastuskirjutamine ning mingi hetk kustutasin vanad postitused ära; ka praegusega ei ole mul suuri ambitsioone. :) Lisaks olen ma kirjutanud paari ettevõtteblogi: ajakirja Trend oma, mis oli üks esimesi Eestis, ja 2008-2012 Estonian Airi blogi, mis oli väga edukas. Ja ehkki ma Postimehe päevakommentaari eest muide honorari ei saanud, saan ma endale kõike lubada, sh oma raha eest kohvikutes käimist, mida ma teen suhteliselt palju ja rõõmuga. :) Ehk et asi polnud rahas, pigem soovis Eesti blogimaailmale tähelepanu tõmmata, mis õnnestus üle ootuste hästi.)